"Jeesus Kristus"

Jeesus Kristus Kuningas Taavet, kes ise oli endine karjane, alustab seda psalmi sõnadega "Issand on minu karjane", pannes end otsekohe lambana Jeesuse Kristuse hoolde (kes on sama olend nagu Vana Testamendi Issand – vt Johannese 1. :1-3, 14 ja Hb 1:2). Seda analoogiat Kristusest kui karjasest ja Tema valitutest kui lammastest kinnitavad mitmed pühakirjakohad, eriti Johannese 10, Johannese 21:15–17 ja Heebrealastele 13:20. Karjane on oma karja hooldaja ja kaitsja. Lambad on ilma temata abitud. Samamoodi on inimeksistents vaid patune, lihalik kogemus ilma Jumalata meie elus (Jh 5:30; Rm 8:6-11). Jätkates: "Ma ei taha", osutab Taavet siin, et Kristuse hoole all oleva lambana oli ta kindel, et tal ei jää millestki puudust. Seda tunnet korratakse Psalmides 34:9–10 ja see näitab selgelt Taaveti mõistmist seoses Jumala ja Jumala tee seadmisega oma elus esikohale (vt Matteuse 6:25–34). Ta jätkab kirjutamist: "Ta paneb mind rohelistele karjamaadele pikali heitma: ta juhib mind vaikse vee äärde." Nii "rohelised karjamaad" kui ka "vaiksad veed" näitavad õnnistatud küllust, illustreerides veelgi Jumala juhitud elu eeliseid. Psalm 23:3 algab sõnadega "Ta taastab mu hinge." Taavet mõistis, et ta on patune, aga ka seda, et Kristus on ta lunastanud ja jätkab tema taastamist pärast meeleparandust. Psalm 51 on hea näide, mis näitab Taaveti arusaama meeleparandusest ja andestusest. Isiklikust kogemusest teadis Taavet, et karjane pidi aeg-ajalt oma karja juhtima läbi reetliku maastiku, ja seetõttu kirjutab ta (lambana): „Jah, kuigi ma kõnnin läbi surmavarju oru, ei karda ma kurja. sest Sina oled minuga; Sinu kepp ja su kaaslane lohutavad mind.” Taaveti usaldas ja usaldas Taavet täielikult Jumalat ja Tema teed – tal polnud hirmu isegi „surma varjus”. Varras ja kepp on karjase tööriistad ning neid kasutatakse lammaste tee juhtimiseks ja parandamiseks – umbes samamoodi, nagu Jumal peab sageli meie teed juhatama ja aeg-ajalt korrigeerima. See lohutas Davidit. Paulus osutab II Timoteosele 1:7, et see mõtteviis pärineb ainult Jumalalt: „Sest Jumal ei ole andnud meile hirmu vaimu; vaid väest, armastusest ja tervest mõistusest. Isegi vaenlaste seas oli Taavet täielik enesekindlus: „Sa valmistad mulle laua mu vaenlaste ees, võid mu pead õliga; mu tass jookseb üle." Ta mõistis õnnistuste ja kaitse lubadusi (Ef. 3:20; Luuka 11:9-13; võrrelge Jaakobuse 4:1-3). Kokkuvõtteks teadis Taavet, et niikaua kui ta järgib Kristust, "...järgib headus ja halastus mind kogu mu elupäeva." Ta ootas pikisilmi valitsemist (taas Iisraeli kuningana; vt Hes. 34:23-24) Jumala kuningriigis: "ja ma elan Issanda kojas igavesti."